"Meie Christina, Jumala armuga Rootslaste, Gootide, Vendide valitud valitsejanna ja Pärija – Vürstinna /-/ teeme teatavaks, et pärast seda, kui Meie armuliselt oleme heaks arvanud seada sisse kõikidesse provintsidesse üle kogu meie riigi kindla ja korrapärane post /-/ Antud meie lossis, Stockholmis, 20. veebruaril, aastal 1636".

Tähtsamad sündmused ajaloost

Enne 1917. aastat oli Eesti Vabariigi territooriumil 157 postiasutust, lisaks kolm iseseisvat riigi telefonikeskjaama.
25. veebruaril 1918 võtsid Saksa okupatsioonivõimud Tallinna postkontori üle ja likvideerisid senise postisüsteemi.

Käskkirjaga 13. novembrist 1918 määras kaitseliidu ülem kolonel Johann Unt Hindrek Rikandi Tallinna posti – telegraafikontori komandandiks, käskides kontor valve alla võtta. Seda kuupäeva loeb Eesti postiametkond oma asutamispäevaks.
Postiametkonna tähtsust riigi jaoks näitab asjaolu, et paljud postikorraldust puudutavad otsused võeti vastu riiklikul tasandil nagu Asutavas Kogus, hiljem Riigikogus, või määrati kindlaks ajutise valitsuse, hiljem teedeministri korraldustega.

Esimesed postmargid ilmusid müügile 22. novembril 1918 – lillemuster (5 kopikat) ja 30. novembril lillemuster (15 kopikat). Need olid trükitud Tallinn-Nõmmel Bölau trükikojas. Kokku ilmus Eesti Vabariigis 163 erinevat postmarki.
15. novembril 1918 kinnitas teedeminister F. Peterson esimesed Eesti postitariifid. Vahetult peale Tallinna postkontori ülevõtmist koosnes selle ametkond 12 mehest. 1924. aastaks kasvas posti – peavalitsus neljast osakonnast koosnevaks asutuseks, kus töötas 92 inimest.
Peale maaposti toimisid Eestis veel laevapost ning õhupost. Laevade abil toimetati posti Helsingisse ja Stockholmi. 1923. aastal hakkas “Aeronaut” oma lennukitel vedama posti kuus korda nädalas Helsingisse ja Riiga.

19. mail 1922 astus Eesti Ülemaailmsesse Postiliitu.
1936. aastal oli Eesti territooriumil võimalik kasutada postiteenuseid 3648 erinevas punktis, telegraafiteenuseid 782 ja telefoni 1841 paigas. Kogu võrgust olid 120 posti–telegraafi–telefonikontorid, kogu ülejäänud süsteem koosnes abiasutustest - 600 postiagentuuri ja pea 3000 kirjatalu.
Posti puhastulu oli 1935. aastal 1,5 mln krooni.
Postitraktide kogupikkus 1939. aastal oli 14 000 km maanteedel ja 1816 km raudteedel. 1938. aastaks töötas postiametkonnas 1752 inimest, 1939. aastal 1824.
Postiametnikud olid riigiteenijad ning neil oli õigus priile korterile, küttele ja valgustusele. Postiteenijatel oli oma kutseühing, mis tegeles postiametnike töö– ja palgaolude parandamise eest võitlemisega, kuna palgaprobleem oli postiametnike jaoks alati päevakorral.
Teise maailmasõja ja küüditamiste läbi kandis hästi sissetöötatud Eesti postsidevõrk raskeid kaotusi, kuid jätkas kohusetundlikult oma igapäevast tööd, katkestades selle vaid lühikeseks ajaks vahetu lahingutegevuse piirkonnas.
1945. aasta lõpuks töötas Eestis 1 postkontor, 11 sidekontorit (10 maakonnakontorit + Narva), 206 sidejaoskonda, 404 sideagentuuri ja 1 postiveojaoskond. Postkaste oli 2739 (neist linnades 405), postitalusid 2547. Postitraktide pikkus ulatus 11 920 km-ni. Sideministeeriumi Transpordikontoril oli 35 autot ja 14 mootorratast. Sidetöötajaid oli 3356, keskmine töötasu koos preemiaga oli 342 rubla. Sellelt baasilt alustas Eesti postiteenistusel nõukogude tingimustes.
1950. aastal oli Eestis 1 postkontor, 1 postiveojaoskond, 2 linna sidekontorit (Narva ja Kohtla-Järvel), 39 rajooni sidekontorit, 286 sidejaoskonda ja 300 sideagentuuri, töötas 1535 kolhoosipostiljoni.
1948. aastal toimus 10 relvastatud kallaletungi postile, kus rööviti kokku 0,57 mln rubla. 1949. aastal samuti 10 kallaletungi, rööviti 0,21 mln rubla. Seepärast saadeti posti kaitseks sageli postiga kaasa miilitsaid ja sõjaväelasi. Pärast 1950. aastat röövid lakkasid. 1950. aastast hakati postiveol kasutama ka liinibusse.
1963. aastal nimetati rajoonide ja linnade sidekontorid ümber linnade ja rajoonide sidesõlmedeks. 29. augustil 1956 sai Tallinna Postkontorist Peapostkontor. 1964. aastaks oli Eestis 1 peapostkontor, 1 postiveojaoskond, 2 linna sidesõlme ning 15 rajooni sidesõlme. See arv püsis muutumatuna nõukogude korra lõpuni.

Postiveol asendati hobuvedu autotranspordiga. 1955. aastal kuulus sideametkonnale 118 tööhobust, 1967. aastaks oli arvel 9 hobust. Ka raudteetransporti hakkas kohati asendama auto. Autosid oli sidesüsteemis 1975. aastal 555. 1980. aastal juba 706. Lisaks sellele veeti posti ka 50 liiniautobussiga. Postitraktide kogupikkus 1980. aastal oli 14 252 km.
1970. aastast said traditsiooniks igal aastal korraldatavad kutsemeisterlikkuse võistlused “Kuldsed käed”. Esimesed võistlused peeti sideoperaatorite vahel Tallinnas. Üheks omalaadseks nähtuseks nõukogude perioodil oli sotsialistlik võistlus. Kuna võisteldi kõikidel elualadel, ei jäänud sellest võistlusest puutumata ka postsideteenistus.
Vahetult enne Olümpia Purjeregatti 1980. aasta suvel avati Tallinna Peapostkontori uue hoone esimene järk - kaks korrust, kus teenindati klientuuri.
Postitöötajate keskmine töötasu oli 1967. aastal 80 rubla, 1986. aastal 171 rubla. Kogu nõukogude perioodi jooksul valitses postitöötajate, eriti kirjakandjate osas suur tööjõupuudus. Selle põhjustas raske füüsiline töö ja madal töötasu.
1990. aasta lõpuks oli ENSV Sideministeeriumi alluvuses 1 peapostkontor, 1 postitöötlemise keskus, 2 linna sidesõlme (Narva, Sillamäe), 15 rajoonisidesõlme, 606 statsionaarset ja 15 liikuvat sidejaoskonda. Arvel oli 10 postivagunit ja 4766 postkasti (neist maal 3628). Sidetöötajaid oli üldse 9270 inimest. Kirjakandjaid 2025, neist maal 1214. Tehnikakoolis õppis 482 õpilast.

1. juunil 1991 alustas tegevust riigiettevõte Eesti Post.
Aktiivse üleminekuprotsessi käigus tekkisid raskused postimaksevahenditega, sest Moskva poolt eraldatud rublavääringus margid said otsa, uusi veel ei olnud. Olukorra lahendamiseks võeti postkontorites kasutusele tariifihinnaga kummitemplid ümbrike frankeerimiseks. Tartus tulid Eesti Posti peadirektori loal ajutise margipuuduse leevendamiseks käibele perforibad.

1. oktoobril 1991 tulid käibele esimesed taasiseseisvunud Eesti Vabariigi postmargid, kokku üheksa erinevat rublavääringus nominaaliga vapimarki. Vahepealse kiire inflatsiooni tõttu ning peatse oma valuutale ülemineku ootuses lasti osa postmarke välja mitte rahaliste nominaalide, vaid tähttähistega. Esimese kroonivääringus margina ilmus 3. oktoobril 1992 Mare Balticumi merelindude margivihik, milles oli kaks marginelikut. Ainult kroonivääringus postmargid ilmuvad Eestis alates 1993. aastast.

Eesti Vabariigi õigused Ülemaailmse Postiliidu (UPU) liikmesmaana taastati 30. aprillil 1992.
Kiiresti muutuvas ja ümberkujunevas ühiskonnas ei andnud traditsioonilised postiteenused enam kasumit, lisaks vähenes oluliselt teenuste maht. Posti kui ettevõtte tulude suurendamiseks rakendati üha uusi teenuseid. Uute teenuste sisseviimine 1993. ja eriti 1994. aastal võimaldas tõsta ettevõtte tulukust sedavõrd, et tagati suhteliselt stabiilne brutokasum ka järgnevatel aastatel.
1998. aastal pandi nurgakivi uuele Tallinna Postikeskusele, millest kujunes kaasaegne ja ajakohase tehnoloogiaga varustatud posti töötlemise sõlmpunkt. Ehitus valmis 1998. aasta lõpuks.
1998. aasta 1. jaanuari seisuga tegutses maal 451 sidejaoskonda ja 38 postiteeninduspunkti, mis pakkusid samu teenuseid kui sidejaoskonnad.